Selles pole midagi imelikku. Vaimustus on armastuse anumas juba tükk aega ligunenud, aeg ise saab ümber. Vaimustus on kui auguga kott, mida peab püstihoidmiseks pidevalt täitma, sinna üllatusi ja värskeid mõtteid toppima.
"Rock-Hotel" alustas aastat kolm tagasi, kobapeale kokkuklopsitud paroodiapundina (TV saatesarjas "Muinaslood muusikas"), vajutas aga kogemata õigele nupule. Menu oli äkiline ja ootamatu, tõus peadpööritav.Rock'n'roll põletas värskelt ja tuliselt. Peale selle - poisid mängisid hästi, mängisid lõbusalt, ei mõjunud pealetükkivalt ega üleolevalt. Sõnaga - omad poisid. Ivo Linna kasvatas laval tiritamme, üks hitt vahetas välja teise, teismelised tantsisid higistes saalides end oimetuks. Saal ja lava mõistsid teineteist ega nõudnud teiselt seda, milleks see võimeline polnud.
Aeg aga läks muidugi omasoodu. "Ruja" ja "Rock-Hoteli" konkurentsist kasvas välja teismeliste "Ruja" armastus. "Rock-Hotelil" ei jätkunud jõudu ja vaimukust selles võistluses lõpuni vastu panna. Ning kes teab - soovisidki nad seda nii väga. Kuulsuse magushapu koorem on raske vedada. Kuigi kohati meeldiv, väsitab see jubedalt. Ja mis põhiline - tundub, et tegijate endi hoog hakkab maha käima. Mängimise rõõm on otsa saanud, jäänud on mängimise töö. Leib. Viimased löögid jahtuvale rauale…
Ühest "Rock-Hoteli" õhtust sain osa päris hiljuti. Öö ja päev, lõpp ja algus. Säde on kustunud, täht langeb…Väljast paistab kõik nagu korras olevat, pasunad hüüavad edasi ning mitte halvasti. Kuid pole enam seda mis "Rock-Hoteli" kunagi muusikataevasse paiskas. Pole värskust, pole rõõmu ja tahet seda muusikat teha, pole tahtmist kaasa haarata, põlema panna. Muusika on ümaraks kulunud, seda mängitaksegi ümaralt, üle nurkade voolavalt lõdvalt…Ei mingit pingutust, automaatika mängib automaatset soundi automaatsetele kuulajatele.
Seda on võimalik mõista. Usun, et "Rock-Hotelli" üleastumise arv jõuab juba neljakohalise numbrini. Kujutage hetkeks ette, mis on selle taga! Mõelge, mille eest te oleksite igal õhtul laulma "…ma ootan purpurtundi…"! Mõelge, kui kaua te laulaksite seda kõrvuliigutavale publikule mõnuga ja kunas hakkab see teid endid tüütama?! Mina eriti kaua ei suudaks ja sellepärast imetlen hotelli-poiste vastupidavust. Ja kuigi ma tean, et see on nende leib, ometi küsin ma - MIKS nad edasi mängivad? Aga vist ei sõltu see enam neist - viiest mitte enam väga noorest mehest. Meelelahutusmasin on käima lükatud ning niikaua, kui tal veel veidikenegi hoogu jätkub, teda pidama ei saa…
"Rock-Hoteli" põlvkond ei unusta teda. Barettide, tukkade ja masendavalt sarnaselt make upitud teismeliste põlvkond. Ühel ilusal päeval ta lihtsalt kaob. Aga ta on olnud, on jätnud jälje kellegi noorusesse, mälestustesse, maailmatajumisse. Ivo Linna - ka kümne aasta pärast vaatavad noored emad talle vargsi tänaval järele ning naeratavad nukralt omaette:"Mu jumal, kuidas ma olin küll temasse armunud…"
"Rock-Hotel" on olnud sõbraks. Ta on aidanud sul mõista armastust, on sind lohutanud, mõistnud sinu muret, naernud koos sinuga maailma jaburuste üle või siis visanud kõigeke hoopis käega ja olnud lihtsalt lõbus. Nüüd on tema aeg ümber saamas, tema ei ole enam tama. Ja miks ta rühib veel edasi teel, mis kuhugi ei vii - seda ma ei tea. Ausõna: Sest raud on juba jahtunud ning viimased löögid sellele kõlavad õõnsalt…